Sinine
käoking - Aconitum napellus L.
Kodumaa
on Kesk- ja Lõuna Euroopa.
Taime
kõrgus ulatub 130 cm-ni.
Taim
on püstine põõsas.
Lehed
on läikivad, tumerohelised ja tihedad.
Õied
on koondunud tihedaks, kuni 10 cm pikkuseks õisikuks. Õied on
värvuselt sini-violetsed või valkjas-sinakad. Õitseb juuni lõpust
30-35 päeva.
Viljad
küpsevad septembris.
Käokingad
on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed. Hästi tunnevad nad end
valgustatud kui varjulises kasvukohas.
Muld
sobib igasugune kultiveeritud muld, välja arvatud liigniiske,
liivane, rähkne ja killustikune muld. Taim ei talu sügiseti
maapinnal seisvat vett.
Orgaanilistele-
ja mineraalväetistele, isegi väikeste koguste korral muutub nende
kasv ja õitsemine paremaks. Taim reageerib hästi mulla
kobestamisele ja rohimisele. Kuivade ilmadega on soovitatav taime
kasta.
Paljundada
jagamisega, pistokstega ja seemnetega.
Käokinga
õisikuid kasutatakse kimpude valmistamisel. Õisikuid lõigatakse
siis, kui on avanenud 1/3 õisikust.
Kasutatakse
meditsiinis. Mõned liigid on märgitud Punasesse Raamatusse.
Sobivad
hästi ühele peenrale iiristega, pojengidega, astilbede ja
liiliatega.
Tähelepanu:
kõik taimeosad on mürgised!
Harilik raudrohi - Achillea millefolium
Raudrohi
on Eestis tavaline taim niitudel, karjamaadel, võsas, teeservadel
jm.
Kõrgus
30 kuni 80 cm, püstine, lihtne, hästi lehistunud.
Lehed
on kaheli-sulgjagused, üle 15 paari sulghõlmadega.
Õied
on koondunud varre ja okste tippudesse. Iluaianduses kasvatatakse
kollase, punase, roosa, lilla. Õitseb
juuli-september.
Raudrohud
eelistavad päikeselist kasvukohta ning kuivemat vett hästi
läbilaskvat liivasemat mulda, kuid lepivad ka poolvarju ning
tavalise aiamullaga.
Vähenõudlik
talvekindel püsik, mis võib samal kohal ilma erilise hooleta
kasvada isegi kümme aastat. Paljundatakse seemnetega, võsunditega
ja puhma jagamise teel.
Kasutada
lõike- ja kuivlillena. Maitseainena
lisatakse kevadisi noori lehti salatitesse, juustu- ja kohupiima
toitudesse. Alkoholitööstuses kasutatakse nastoikade
maitsestamiseks. Rahvameditsiinis ravimtaimen. Kogutakse õitsemise
ajal, lõigates ära ladvaosa umbes 15 cm pikkuselt.
Roomav
akakapsas on mitmeaastane taim.
Kõrgusega
15-20 cm.
Lehed
läikivad tumerohelised munajad.
Õied
on tumesinised, roosad või valged. Õitseb mai lõpust juuni
algusest 20 päeva. Tõusevad õievarred lehtede kohale 10-15 cm
kõrgusele.
Aedades
levinud peenelehelised vormid ja sordid, kõrgusega mitte üle 12 cm.
Vähenõudlik
taim, mis on võimeline kasvama igal pinnasel-päikese käes ja
varjus, kergetel kuivadel ja rasketel liigniisketel muldadel.
Talve
ja külmakindel, talub kevadisi ja sügisesi hiliseid külmi.
Vajalik
on kevadine regulaarne väetamine. Kuiva ilmaga tuleb kasta.
Taim
sobib suurte kividega aedadesse (mitte kitsastesse väikeste kivide
vahele) kuna ta moodustab ruttu suure vaiba. Alpiaedades tuleb ta
istutada kallihinnalistest taimedest eemale või tuleb pidurdada
levikut kunstlikult sünteetiliste materjalidega. Teda võib kasutada
suurte alade haljastamiseks minimaalse hooldusega, kasutatakse puude
ja põõsaste aluste haljastamiseks. Kui maa-alal ei saa kasutada
muru, siis akakapsast paremat taime pole olemas. Sobib ka konteineris
kasvatamiseks kattetaimena või amplites koos teiste mitmeaastastega.
Eestis
looduse kasvab kolm akakapsa liiki.
Pehme
kortsleht (Alchemilla mollis)- Aasia mägiaasade taim.
Kõrgus
30-40 cm.
Ümara
kujuga puhmas. Taime ehivad ümarad, (kuni 10 cm läbimõõduga)
helerohelised lainja servaga lehed. Vihma- ja kastepiisad jäävad
neil püsima ja helgivad kui elavhõbeda terakesed. Lehed avanevad
kui on juba küllalt soe ja hukkuvad esimeste öökülmadega (–5°C).
Õisikutega
60–70 cm. Peened ja graatsilised õisikud koosnevad pisikestest 3
mm läbimõõduga rohekas-kollastest õitest. Puhmast kõrgemale
tõusvad paljud õisikud justkui katavad taime õhkõrna kattega.
Õitseb rohkesti ja pidevalt juuni keskelt kuni augusti keskpaigani.
Seemned
valmivad septembris.
Paljundada
seemnetega kui puhma jagamisega teel kevadel.
Teiste
sõnadega, see taim on pidevalt dekoratiivne, rõõmustab silma
kevadest sügiseni. Taimed moodustavad kiiresti tiheda pinnakatte.
Umbrohud sellise tiheda pinnakatte all ei kasva.
Peamine
pehme kortslehe kasvatamisel on paigutada nad päikesepaistelisesse
või poolvarjulisesse kohta, mille muld on kobe, viljakas, ja
parasniiske. Taimele ei sobi seisev vesi, samas on ta küllalt
põuakindel.
Pehmet
kortslehte võib kasvatada koos valge karikakraga, sinise
delfiiniumiga, sinise rukkilillega jne, mille tulemusel saab
eredavärvilise, dekoratiivse, püsiva, vähenõudliku lillekoosluse,
mis on ilus kevadest sügiseni ja toob aeda erksust. Samuti sobivad
pehme kortslehe õisikud lõikelilleks ning kuivatamiseks ja
kimpudesse. Kasutakse ravimtaimena.
Jaapani ülane - Anemone japonica hybr.
Erinevalt
tuntud metsülasest on jaapani ülane väga võimsa kasvuga.
Kõrgus
80-130 cm
Õied
on avatuna valged, suletuna roosakad. Osadal sortidel õied
roosad, pooltäidis. Õitseb augustist oktoobrini kuni külmadeni.
Õievarsi
ei maksa sügisel maha lõigata - need aitavad talvel lund koguda ja
ülane talvitub paremini. Asja eest, teist tagant ei maksa teda
tõtata teise kohta istutama - ta ei taha häirimist.
Paljundamiseks
jagatakse puhmikut varakevadel. Talve lõpul saab teha ka
juurepistikuid.
Talle
sobib üsna tavaline, mitte väga nätske aiamuld. Armastab päikest,
aga talub kerget varju. Sobib peenra tagaritta või pilkupüüdva
taimegrupina murusse. Et jaapani ülane rändama ei läheks, tuleks
istutuskoht ümbritseda piirdega.
Väga
hea lõikelill. Annab vähemalt 1 m pikkuse varrega õisi. Üks
varajasemaid ja vastupidavamaid sorte.
Meil
looduses kasvab metsülane (amenoon) varakevadel õitsaja.
Taim
on mürgine!
Kasvab
Kaug-Ida, Jaapani, Alaska, Norra mereäärsetel kaljudel.
Lehed
valkjas-hõbedased.
Õisikukandjad
tõusevad kuni 50cm kõrgusele.
Kompaktse
kuju hoidmiseks soovitatakse lõigata, ning mõne-aastaselt
noorendada tagasi lõigates või jagamise teel.
Talvekindel,
kuid ei taha väga niisket ilma. Sobib istutada kiviküngastele,
tugiseinte äärde, suurepärane pinnakattetaim kruusaaeda.
Mulla
suhtes vähenõudlik, äärmiselt põuakindel ja talvekindel.
Peamisteks tingimusteks hõbelehiste liikide kasvatamiseks on vaesed,
vett läbilakskval pinnasel ja päikeseline kasvukoht.
Kasta
väga harva, vaid tugeval kuumaperioodil.
Paljundamine
seemnetega ja pistikutega.
Kasutatakse
leht-dekoratiivse taimena segaistutustes, kuivkimpudes, põhiliselt
bordüürides. Dekoratiivaianduses kasutatakse teda peamiselt tänu
oma lõhestatud lehtedele, mis koos siniste, lillade ja valgete
õitega annavad kompositsioonile õhulisust. Dekoratiivsed on need
taimed kogu suve.
Sobib
hästi kokku nurmnelgiga, halli aruheinaga, roomava kipslillega,
muskaatsalveiga, ning erinevat liiki kukeharjadega. Imeilus koos
roosidega kõigis värvitoonides alates valgest punaseni. Huvitav on
puju koos punaseleheliste ja kuldse vormiga taimedega: Thunbergi
kukerpuuga, purpursete lehtedega bergeeniaga, väikseõielise
helmikpöörisega “Palace Purple” jne.
Harilik kitseenelas Aruncus dioicus
Väga
pikaealine.
2
m kõrgune võimsa kasvuga.
Õitseb
juunis-juulis suurte, pisut kreemikate astilbele sarnanevate
püramiidõisikutega õhuline püsilill. Isastaimed õisikud on
puhasvalged ja tihedad, emastaimede omad kreemikamad ja hõredamad.
Pool-
või täisvarjuline niiske viljaka mullaga kasvukohta. talub siiski
kuivust üsna hästi, paremini kui paljus samades tingimustes
kasvavad taimed.
Äraõitsenud
õisikud varasuvel kohe eemaldada, muidu paljuneb küllaltki
invasiivselt. Sügisel tagasi lõigata varred.
Pikaealine,
vähenõudlik, kuid väga sümpaatne.
Kasutatakse
parkides suurte pinndade haljastamiseks. Sobib lõikelilleks.
Kompaktne
taim sõnajalga meenutavate elegantsete lehtedega.
Tiheda
lehekuhila kohal moodustub arvukalt lumivalgeid õisikuid, mis
meenutavad astilbet.
Maist-juulini
õitsev suurepärane kevadine püsik. Isegi pärast õitsemist
säilitavad õisikud oma dekoratiivsuse.
Talub
varju ja piisava niiskuse korral kasvavad hästi ka avatud
kasvukohas. Kõrvetava päikese käes närbuvad taimed ära ja nende
lehed muutuvad kollakaks. Lihtne potis kasvatada.
Võivad
olla nii rasked kui kerged mullad, kuid kindlasti niisked, sügavalt
haritud, piisava orgaanika sisaldusega.
Õisikud
lõigatakse kohe pärast õitsemist maha, aga taimed ise sügisel,
jättes alles 3-5 cm tüükad. Võivad olla ühel kasvukohal 6 või
enamgi aastat. Kui on järgemööda kuivad ilmad, vajavad
lisaniiskust. Kasta tuleb kitseenelaid rikkalikult.
Suurte
põõsaste jagamisega, kusjuures see meetod on peaaegu kõrvale
tõrjunud seemnete teel paljundamise. Põõsaid jagatakse sügisel
(septembris) või varakevadel (aprilli algul).
Soovitatakse
kasutada ühekaupa kui grupis istutamiseks puude ja põõsaste vahele
ja muru taustale, segaistutuseks teiste püsikutega.
Sageli
kasutatakse veekogu kalda kaunistamiseks. Suurepärased kuivatatud
lillekimpudes.
Aias
lõigatakse pärast õitsemist õiekobarad ära, kuid kohev lehtede
rohelus rõõmustab silma edasi ja sügis värvis lehed on veel
atraktivsemad. Kui on istutatud valged astilbe sordid, tundub, et
kitseenela õitsemine jätkub rida madalamalt.
Kasvamist
eelistab niisket, lubjarikast, kohevat pinnast.
Paljundamine
seemnetega, juurekasvudega ja juurdunud varreosadega. Parim
paljundusviis on puhma jagamine.
Istutusaeg
on suve lõpp.
Kasutatakse
kui lehtdekoratiivset taime. See on suurepärane pinnakatte taim,
kellel on ainult üks puudus – ta kasvab aeglaselt.
Metspipar
on vastupidav ja paljud neist ei kaota lehti ka talvel. Lehed kaovad
vaid peale suurt pakast.
Ilus
on kevadel lumikellukeste kõrval. Metspipart võib istutada
puuderühma alla varjulistesse rokaaridesse. Kaunid on nad koos
sõnajalgade, kuutõverohu ja teiste varju armastavate taimedega.
Astilbe
perekonda kuulub 14 liiki.
Kasvavad
Ida-Aasias, mõned liigid Põhja-Ameerika kaguosas.
Astilbed
on madala juurestiku ja puituva risoomiga mitmeaastased rohttaimed.
Kõrgus
40-120 cm.
Lehed
tumerohelised, läikivad, vahelduvad, tavaliselt kaheli- või
kolmelisulgjagused, hambulise või saagja servaga. Varred on neil
püstised, puhmikjas.
Õied
on väikesed, valged, roosad, lillad või punased, asetsevad tipmises
püstises külgharudega õisikus. Õitsemise aeg: juuli – september
(sorditi erinev).
Kasvukoht
poolvarjuline, varjuline
Muld
niiskemapoolne, huumusrikas nõrgalt happeline või neutraalne.
Astilbesid
paljundatakse jagamisega see töö võetakse ette kevadel või
sügisel, umbes 4-6 aasta tagant. Välja kaevatud risoom tükeldatakse
terava noaga. Hiina astilbet paljundatakse võsunditega.
Kevadised
hilised öökülmad võivad taime lehti kahjustada ning kogu taime
nõrgestada. Astilbed ei talu kevadel pinnal seisvat lumesulamisvett.
Astilbesid
võib istutada murusse, müüride ja hekkide äärde nii üksiku
taimena kui rühmadena. Neid võib istutada püsilillepeenraisse ja
veesilmade (tiik, bassein) lähedusse. Vahvat värvidemängu saab,
kui istutada kõrvuti erinevat värvi sorte.
Liigid
Hiina Astilbe, Kähar Astilbe, Jaapani Astilbe, Lihtlehine Astilbe.
Laudleht
Astilboides tabularis
Kuni
30 cm kõrgune mitmeaastane taim, karedate, kuni 70 cm läbimõõdus
elastsete lehtedega, mis asetsevad pikkadel tugevatel vartel.
Õitsema
hakkab 3-4 aasta pärast istutust. Õied pisikesed, kreemid,
pöörisjas kuni 25 cm pikkuses õisikus, õitsemise lõpus
kaardunud. Õievars kuni 150 cm pikk. Õitseb juulis 25-30 päeva.
Risoom
pindmine, jäme, roomav.
Kasvukoht
on poolvarjus. Eelistab huumusrikast savikat mulda. Niiskuselembene.
Niiskes kasvukohas talub eredat päikest, kuid ikkagi on ta
klassikaline varjutaim.
Talvitub
katteta, kuid kevadised öökülmad kahjustavad noori lehti.
Vajab
niiskust, reageerib hästi väetamisele orgaaniliste väetistega paar
korda suve jooksul. Ümberistutamist vajab harva. Tihedaks kasvab
väga aeglaselt. Vanad õisikud ja lehed lõigatakse ära.
Paljuneb
risoomi jagamisega, kevadise kasvu algul. Seeme on peenike. Ühtlaseks
idanemiseks on soovitav seemneid külmas kuu aega stratifitseerida ja
idandada kuni 25 C juures. Tõusmed on pisikesed, arenevad aeglaselt,
kuid on vähenõudlikud ja taluvad ümberistutust.
Kasutamine
soolotaimena, kiviaedades, efektne veekogu ääres.
Kaunis
on ta veekogu ääres koos kollase võhumõõga ja Thunbergi
kukerpuuga.
Südajalehine bergeenia - Bergenia cordifolia
Kõrgus
20-30 cm, koos õisikuga 40-50 cm.
Roosakad
kellukjad õied, püstises kännasjas õisikus. Õitseb mais ja
juunis.
Valguse
suhtes pole nõudlikud, kasvades hästi nii täispäikeses kui
varjus. Poolvarjus ja piisavalt niiskes kasvukohas on taim ilus,
lopsakas ja roheline. Liiga päikeselisel kasvukohal, kus napib ka
niiskust, muutuvad lehed veidi pruunikaks.
Bergeeniad
eelistavad parasniisket, mitte väga varjulist kasvukohta. Sellises
kohas on suured, nahksed lehed värvikamad. Eriti sügisel. Samas nad
kasvavad hästi ka üsna soises kohas.
On väga pikaealised püsikud. 10 a. rahumeelselt ühel kohal kasvada ei ole nende jaoks mingi probleem. Kasutatakse pinnakattena, lillepeenardes täitena, konteinertaimena. Temaga saab edukalt pehmendada aiaelementide kandilisi nurki.
On väga pikaealised püsikud. 10 a. rahumeelselt ühel kohal kasvada ei ole nende jaoks mingi probleem. Kasutatakse pinnakattena, lillepeenardes täitena, konteinertaimena. Temaga saab edukalt pehmendada aiaelementide kandilisi nurki.
Jagatakse
varakevadel või sügisel. Tükid istuta sügavalt mulda.
Üllatavalt
annavad bergeeniad igati rahuldava tulemuse ka kuivas, varjulises
kohas (surnuaias) kasvades. Vähemalt Pärnamäel ja Kloostrimetsa
surnuaias on bergeeniaid hauaplatside kaunistamiseks ohtrasti
kasutatud.
Sobib
tiigi äärde, lillepeenrasse, puudealuse haljastamiseks, surnuaeda
jne. Kasutatav ravimteena, värvimiseks, naha parkimiseks.
Nelgiliste
sugukonnast pärit taim.
Suurepärane
pinnakattetaim kuivadele nõlvadele, kõrgus kuni 20 cm.
Õitseb
maist - juulini. Õied on valged, asetsevad lühikese ja peenikese
õievarre küljes.
Kasvab
hästi päikeselises kohas, vett läbilaskvas ja kuivas mullas, mis
sisaldab ka piisavalt kaltsiumi.
Paljundatakse
seemnetega, pistikutega (juulis), põõsa jagamisega (varakevadel).
Kiviktaimlas
leiab kasutamist, teda istutatakse kivide vahele, täidab kogu vaba
pinna kauni vaibaga. Lehed kaunistavad kiviktaimlat kogu talve.
Männas-neiusilm Coreopsis verticillata
Kodumaa
on Põhja-Ameerika.
Püstiste
tugevalt harunenud vartega, 90-100 cm kõrgusega.
Ülemised
lehed on sulgjalt lõhenenud, alumised-täislehed.
Õisikud
- üksikud korvõisikud vastupidavatel õisikuvartel kuni 8cm
läbimõõduga. Keeljad lehed on kuldkollased, torujad tumekollased.
Õitseb juulist alates 70-80 päeva.
Ühel
kasvukohal võib asuda mitte üle 3 aasta.
Mitmeaastane
neiusilm eelistab avatud, päikeselisi kasvukohti, männas neiusilm
ja roosa neiusilm taluvad mõningat varju.
Eestis
talvituvad katteta.
Kasvavad
paremini rikkalikel, piisavalt niisketel muldadel. Roosa neiusilm
kaotab liialt väetatud pinnasel dekoratiivsuse. Suureõieline
neiusilm eelistab et pinnas oleks mõõdukalt kuiv, värske, mõõduka
toitainete sisaldusega. Mida raskem ja toitainerikkam on pinnas, seda
vähem püsiv on see taim.
Väetamisele
vastuvõtlikud, ei talu talvist niiskuse üleküllust. Pärast
õitsemist lõigatakse taimi. Erandiks on siin suureõieline
neiusilm. Kui lõigata taime kohe pärast õitsemisperioodi, vähendab
see tema talvekindlust. Kord 3-4 aasta jooksul soovitatakse taime
jagada või ümber istutada.
Paljundamine
seemnetega ja põõsa jagamisega. Seemned külvatakse avamaale või
külma kasvuhoonesse aprillis. Annavad isekülvi. Põõsa jagamist
teostatakse sügisel.
Mitme
ja üheaastased neiusilmad on tänulikud rikkalikult ja kauakestvalt
õitsevad taimed. Kõrgeid neiusilmi kasutatakse koondlillepeenardes,
neid istutatakse peenarde välimisele äärele, kasutatakse murus
rühmadena, müüride ja tarade lõuna poolel ja puitpõõsaste
istutustes. Nad on peale selle head lõikelilledena, vees säilivad
üle nädala. Madalakasvulisi kasutatakse istutamiseks lillepeenarde
esiplaanil ääristaimedena, rühmadena, õuevaasi, konteinerisse ja
rõdukastidesse.
Sobib
hästi mailase, kukekannuse ja salveiga.
Looduslikult
kasvab Kesk-Euroopas, Vahemeremaades ja Väike-Aasias.
Mitmeaastane
30-50 cm kõrgune taim, püstine, alumised lehed on ümar-munajad,
tugevalt hambulised, helerohelised, ülemised lehed
munajas-elliptilised pikkadel õievartel.
Õied
üksikud 3-5 cm läbimõõduga, kollased. Keelõied helekollased,
tuppõied kollased. Õitseb mai keskpaigast 30-40 päeva.
Seemned
valmivad juunis. Seemneid on väga vähe. Seejärel kaotab järsult
oma dekoratiivsuse, lehed närbuvad, sellepärast istutatakse ta
teiste lillede taha.
Talvekindel,
armastab valgust. Et saada suuremaid õisi ja pikaajalisemat
õitsemise aega istutatakse ta poolvarju.
Sobivad
alad mis on haritud 20-25 cm sügavuselt, niisked kuid mitte
liigniisked. Sel juhul kasvavad taimed dekoratiivsed ja õitsevad
hästi.
Kaitske
tigude eest. Võib kergelt väetada. Tähtis on piisav kastmine
õitsemise ajal ja puhkeperioodil. Niiskuse säilitamiseks mullas
soovitatakse taime alused multsida. Võib kasutada puulaaste, heina
jm. Peale õitsemist lõigatakse õievarred ära kuna nad kuivavad
ruttu ja muutuvad koledaks. Heades tingimustes võib ta sügisel
uuesti õitsema hakata.
Paljundamine
põõsa jagamise teel, juurevõrsetega ja seemnetega. Põõsast
jagatakse iga nelja aasta tagant augustis-septembris. Seemned
külvatakse sügisel või kevadel avamaale või kasvatatakse taimed
ette.
Kasvatakse
guppidena põõsaste ees, lillepeenardes, kiviktaimlas. Mõned
aednikud kasvatavad teda spetsiaalselt lõikeks.
Kenad
on koos tulpidega, iiristega, nartsissidega, priimulatega. Nendele
sobivad juurde ka punased moonid. Sobib hästi purpur-punaste
päevakübaratega ja mitmeaastaste siniste astritega.
Kodumaa
Põhja-Ameerika lõunaosa laialdastest preeriatest.
Purpur-siilikübar
ehk punane päevakübar
on
kõigile tuntud sügislill.
Kõrgus
kuni 90 cm.
Algul
moodustub leherosett, mis koosneb punaseäärelistest lehtedest.
Hiljem ilmuvad varred.
Purpurroosad
õied ja pehmeroosade
õitega sort
kuni kaheksa sentimeetrit laiad, õitseb see taim juulist kuni
sügiskülmadeni ja on seetõttu väga levinud sügisene värvitooja
püsikupeenardes.Õitseb
juulist septembrini. Eriti ilus suurte gruppidena.
Kasvada
meeldib siilkübaratel sügava mullakihiga huumuse- ja
toitaineterikkas aluselises mullas täispäikeses. Lumeta talvel
tuleks juuri kaitsta külma eest, multšides pinda turba või
kõdusõnnikuga.
Meeldib
kobestamine ja mõõdukas kastmine. Eriti sobib õhtune veega
piserdamine. Siis on ta hommikul nii värske ja ilus. Regulaarselt
eemaldada äraõitsenud õied.
Noorendada iga 5-6 aasta järel.
Paljundatakse
seemnete ja puhma jagamise teel. Seemned külvata märtsi lõpus
külvikasti. Külv katta õhukese märja liiva kihiga, kaitsta
otseste päikesekiirte eest ja hoida mõõdukalt niiske.
Indiaanlased
kasutasid teda antiseptilise vahendina, samuti põletike,
kõikvõimalike valude ja maohammustuse korral. Taime mahlaga pesid
indiaani šamaanid oma käsi, enne kui asusid tähtsate toimingute
juurde. Samuti on päevakübar ravimtaim. Raviomadused on nii
juurtel, vartel kui ka õitel. Ta parandab immuunsust, ravib haavu,
on looduslik antibiootikum. Väga hea meetaim.
Kurereha
perekonda kuulub umbes 300 liiki, mis looduslikult kasvavad kogu
maakeral, peamiselt paraskliimaga aladel. Eestis kasvab looduslikult
12 liiki.
Kõrgus
10-75 cm.
Kurerehad
on madalad kuni keskmise kõrgusega rohttaimed, harvem poolpõõsad.
Lehed
on sõrmlõhised, -jagused või sulgjagused, kahe abilehega.
Õied
on valged, roosad, punased, lillad. Õitseb juuni – september
Kasvukoht
päikeseline, poolvarjuline.
Muld
parasniiske, huumusrikas.
Kurerehasid
paljundatakse jagamisega kevadel. Liike võib paljundada ka
seemnetega, mis külvatakse kevadel kasvuhoonesse.
Kurerehad
on ühed vastupidavamad püsililled, mida saab kasutada erinevates
kasvukohtades. Mõned liigid Dalmaatsia kurereha, Hall kurereha,
Viljatu kurereha, Verev kurereha, Tõmmu kurereha.
Oma
kodumaal Ida-Aasias ja Kaug-Idas kasvavad päevaliiliad ääremetsades,
põõsastikes.
Taimede
kõrgus 40-120 cm.
Päevaliilia
on väga paindlik taim, see võib kasvada varjus, poolvarjus, aga
ainult hästi valgustatud kohas on selle õitsemine massiline ja
rikkalik. Ainult ereda päikese käes avaneb õis täielikult ja
ainult kuival, päikeselisel päeval avaldub õite värvus täiel
määral. Varjus, nagu ka pilvisel päeval, võib päevaliilia õis
üldse mitte avaneda.
Ärkavad
päevaliiliad vara, siis kui pinnas on sulanud ja öösel on pidevad
plusskraadid. Tavaliselt toimub see aprilli keskel.
Parimateks
päevaliiliate kasvatamise tingimusteks võib lugeda selliseid, kui
maapinna pealmine kiht leheroseti arenemise kohal on kuiv, aga 20-30
cm sügavusel, kus asuvad imijuured - niiske. See saavutatakse
taimede vahel pinnase multšimisega turba ja puulaastude abil.
Vaeseid
mätta-leetmuldi tuleb rikastada liivaga segatud komposti, turba ja
mineraalväetiste abiga. Päevaliilia seemned kaotavad kiiresti oma
idanevuse. Neid külvatakse äsjakorjatult enne talve või järgmisel
kevadel. Paljundamiseks kasutatakse vegetatiivset meetodit, mille
puhul jäävad emastaime omadused alles. Parim aeg päevaliiliate
jagamiseks on kevad. Tavaliselt tulevad päevaliiliad lume alt välja
talvitunud osadega. Paljundamiseks kasutatakse mitte üle 5-6
aastaseid põõsaid.
Päevaliiliad
ei armasta sagedast pindmist kastmist. Neid kastetakse ainult
pikematel põuaperioodidel juurte juurest, et niisutada korralikult
pinnast.
Väetamine
kevadel, lehtede uuesti kasvama hakkates, antakse päevaliiliatele
kompleksset mineraalset täisväetist.
Päevaliiliatele
meeldib põõsaste vahel pinnase multšimine. Põõsa alust oleks
kõige parem multšida turbaga (1,5-2 cm).
Istutades
päevaliiliaid lillepeenrasse ei tohiks unustada, et paljud sordid
kaotavad suve lõpuks oma dekoratiivsuse. Nende lehed hakkavad
kolletuma ja närbuma. Sellepärast tuleks juba varakult läbi mõelda
kompositsioon teiste taimedega, mis kataksid ära liiliate närbunud
lehed. Võib kasutada raudrohtu erinevates värvitoonides,
dekoratiivseid kõrrelisi, liatrist, täpilist metsvitsa ja
tonditupikut.
Kasvab
Atlandi ookeani kallastel Põhja-Ameerikas.
Looduses
kohtab tema erinevaid purpurse värvusega teisendeid. Võimendades
seda omadust on selektsionäärid parandanud selle taime
dekoratiivsust andes tema lehtedele efektse ereda tooni.
Taime
kõrgus kuni 50 cm.
Eriti
efektne tänu eredatele purpursetele metalliläikelistele või teist
värvi lehtedele. Helmikpöörise lehed säilivad lume all kuni
kevadeni kuni hakkavad kasvama uued. Talvised lehed on peaaegu
ümmargused, aga suvised-piklikumad. See kaunistab peenart kevadest
kuni külmadeni.
Helmikpöörisel
kaetud paljude väikeste valged, kreemikas-roosade, või punaste
õitega. Õitsemine algab mai lõpus ning kestab peaaegu kaks kuud.
Mullastiku
suhtes pole nõudlik kuid kergel viljakal mullal kasvab eriti kahar
ja efektne.
Külmakindel
ja varjutaluv taim. Samal kohal kasvab 5-7 aastat.
Viimasel
ajal tuleb helmikpööris müügile ühise nimetuse all
hübriid-helmikpööris
(Heuchera hybrida hort.). Selle nimetuse alla on
koondunud keerulise hübriidse päritoluga sordid, mis erinevad
üksteisest erineva õitsemise aja, lehtede ja õite värvuse
poolest.
Eksisteerib
ka ameerika purpurse helmikpöörise ja vereva helmikpöörise
aiahübriid, paljude sortidega väri-helmikpööris,
veel
keerulisemad hübriidid ameerika helmikpöörise, väikseõiese
helmikpöörise, samuti karvase
helmikpöörise (Heuchera
villosa) vahel, moodustavad grupi,
Seemnete idanevus on küllaltki madal - 30-60%, kuid kuna seemned on väga väikesed, saab kupardest korjatud seemnetest hulgaliselt taimi.
Seemnete idanevus on küllaltki madal - 30-60%, kuid kuna seemned on väga väikesed, saab kupardest korjatud seemnetest hulgaliselt taimi.
Istikute
saamiseks külvatakse seemned veebruaris - märtsis.
Pistikuteks
kasutatakse ilma juurteta noori rosette.
Pistikpaljundust
võib läbi viia ka peale õitsemist
Pistikud
juurduvad keskmiselt kuu aja jooksul. Kui lehed alustavad kasvu on
pistik juurdunud.
Looduslik
leviala asub Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Pärit Ida-Aasiast, kus seda
kasutatakse toiduks, ravimtaimena ja kasvatatakse dekoratiivtaimena.
Taim
kõrguse järgi jagatakse need 4 rühma: kääbuslikud,
madalakasvulised, keskmised ja kõrgekasvulised.
Lehed
(ümmargused, südajad, nooljad, lapikud) asetsevad pikkadel
paindunud juurekaeltel, kasvades välja leheroseti südamikust.
Lehtede
kohal kõrguvad õisikukandjad, mis kannavad juunis-augustini
hulgaliselt valgeid, sirelilillasid või lillasid kellukjate õitega,
mis on arvukate õievarte tippudes koondunud. Mis meenutavad väikseid
liilia õisi ja on nõrga aroomiga. Seisab vaasis kaua suurepäraselt
värskena, kusjuures seades kasutatakse nii õisi, kui ka lehti.
Ilusad lehed ja õied lasevad universaalset hostat kasutada nii leht-
kui õisdekoratiivsetega koos.
Paljuneb
suurepäraselt seemnetega, andes tulemuseks lehtede erinevaid toone.
Täiskasvanud taime jagatakse hõlpsasti juurmiste leherosettidega.
Hosta vajab vähest hooldust ja kasvab "omaette" palju
aastaid ühel kasvukohal varjulises aias muutudes iga aastaga
kaunimaks. Need säilitavad dekoratiivsust kogu kasvuperioodi jooksul
ja on asendamatud poolvarjulises ja varjulises aias, puude all
iseseisvalt rühmadena. Kaunid on veekogude ääres, kivide vahel ja
kiviktaimlas. Hostadega kaunistatakse tihti kõrgekasvulisi taimi,
millel on endal tagasihoidlikud lehed. Hostade ümber istutatakse
sibullilli: kui need on ära õitsenud, katavad hosta lehed nende
närbunud lehestiku.
Tuntakse
ligi 40 liiki; enimlevinud on Kähar hosta, Fortumei hosta,
Süstjalehine hosta, Sinihall hosta, Lainjas hosta, Laiuv hosta.
Praeguseks tuntakse üle 2000 sordi.
Nad
pole nõudlikud mullastiku suhtes, kuid kobedal viljakal, nõrgalt
happelisel mõõduka niiskusega mullal arenevad paremini. Hosta
istutamisel tuleb istutusauku panna komposti, kõdusõnnikut, turvast
ja mineraalväetisi, eriti kui kasvatatakse vaesel tihedal mullal.
Reageerivad hästi väetamisele. Armastavad niiskust, kuid ei talu
liigniiskust. Vanad taimed, mille juured tungivad sügavale, taluvad
ka kuivust. Nad istutatakse varju või poolvarju, kuid regulaarse
kastmise juures kasvavad hästi ka päikese käes, kuid võivad ka
põdeda ja pole nii kaunid kui poolvarjus. Heledalehised armastavad
rohkem valgust kui roheliste lehtedega. Taluvad külma, kuid sügisel
kui pole veel lund ja ilmad on külmad, on soovitav neid mullata ja
katta sooja materjaliga. Kevadel võib taime ümbrust multðida
kõdusõnnikuga või kompostiga, see aitab hoida niiskust ja toidab
taime. Hostade seemned valmivad umbes kuue nädala jooksul pärast
õitsemist. Seemned on tavaliselt hea idanevusega ja võimalik on
kasutada eelkõige looduslike liikide paljundamisel.
Aediiris
Iiris
Kõrgus
olenevalt sordist 5-100cm kasvav püsik.
Lehed
mõõkjad.
Peamiselt
õitsevad juunis, madalamad sordid ka varem.
Risoomid
uuenevad pidevalt, mille tulemusena puhmik „liigub peenral edasi“.
Soovitavalt
istutada risoomid mullast tekitatud künkakese otsa, juured jagada
ühtlaselt künkaksese külgedele laiali, katta mullaga.
Eelistatum
istutusaeg augustis. Tema õievarrel võib olla kuni 15 punga,
millest korraga võib avaneda isegi kuni 5 ülisuurt õit. Tuule käes
õielehed purunevad ja õied kaotavad oma dekoratiivsuse.
Aediirised
vajavad kasvavad kasvamiseks, õitsemiseks ja paljunemiseks hea
drenaažiga huumusrikast mulda. Kõige paremini kasvavad nad nõrgalt
happelisel kuni nõrgalt aluselisel mullal (pH 6,3-7,7). Samuti
sobivad neile madala juurestiku tõttu õhukese mullakihiga
paepealsed istutuskohad. Õrnematel sortidel soovitavalt risoom
jätta päikesepoolsele küljele.
Aediirised
on väga niiskustundlikud sooja-, kuiva- ja päikeselembesed taimed.
neile tuleb aias valida kõige päikesepaistelisem, soojem ja tuulte
eest varjatud koht. Kõige paremini kasvavad nad kohas, kuhu päike
paistab terve hommikupooliku, kuid lõunast alates langeks neile
kerge vari. Parimad kasvukohad aediirisele on lõunapoolsed kallakud.
Hambuline
kobarpea Ligularia
dentata
Kodumaa
Hiina, Jaapan.
Kuni
100 cm kõrgune efektne taim.
Lehed
suured, pungakujulised, koondunud juurelähedasse rosetti.
Korvõisikud
7-8 cm läbimõõduga, koondunud pöörisõisikusse. Keelõied
helekollased, toruõied helepruunid. Õitseb augustis- septembris 30
päeva.
Vajab
huumusrikast, hästi haritud, küllaldase niiskusega mulda ja
päiksepaistelist kasvukohta, kuid kasvavad ja õitsevad rahuldavalt
ka tavalisel aiamullal.
Paljundatakse
seemnetega ja puhmiku jagamise teel.
Külmakindel,
kuid karmidel talvedel võib kergelt külmuda.
Meelitab
ohtralt mesilasi ja liblikaid.
Väga ilus soolo taim ja tiigi kaldal.
Sordid:
"Desdemona"- pruunikate lehtedega ja tuli-oranþide õitega;
"Otello"- kuni 90 cm kõrgune, kuni 50 cm läbimõõduga,
suurte, intensiiv-purpursete lehtedega, ning mandariin värvi õitega.
Lähis-ussitatar
(lähis-kirburohi) Polygonum
affine
Pärineb
Himaalajast, Nepaalist.
Mitmeaastane
20-25 cm kõrgune rohttaim.
Varred
tõusvad, lehed ovaal-lantsetjad või piklik-lantsetjad, terved,
igihaljad.
Õied
pisikesed, kahvaturoosad, õitsemise lõpul roosakas-punased,
tihedates 6-10 cm pikkustes pähikutaolistes õisikutes. Õitsemine
juunist alates 80-90 päeva.
On
dekoratiivne ka peale õitsemist, mil viljad ja lehed omandavad
tumepunase värvuse.
Eelistab
varjulist kasvukohta, kuid kasvab hästi ka päikese käes. Mulla
suhtes nõudlik ei ole, kuid happelisi muldi ei armasta. Naabrite
valikul tuleb arvestada, et viljakatel muldadel võib ta liialt
vohama hakata ja surub alla kõik vähem vastupidavamad liigid.
Edeneb hästi vaid hea drenaaþiga aladel. Vastupidav põuale. Kõrget
põhjavett ei talu.
Talvekindel,
kuid lumeta talvedel kannatab kahjustuste all. Soovitav on igaks
juhuks ikkagi katta kuuseokstega. Talvitunud lehti tuleks kevadel
ereda päikese eest varjutada.
Paljundakse
seemnetega ja jagamise teel.
Erakordselt
kaunis pinnakattetaimena ja terassidele istutatuna. Soovitatakse nii
rühmaistutuseks kui ääriseks. Sobib ka lõikeks ja kuivkimpudeks.
Teda kasutatakse ka väiksemate veesilmade kaldataimeks, istutades
rühmadena koos madalate püsikute ja sibullilledega. Tihe roheline
lehtedest moodustunud vaip ja kenad õied sobivad hästi kokku
astilbede, madalate hostade ja Virginia tradeskantsiaga.
Päevakübar
Rudbeckia
hista
Kõrgusega
50-60 cm.
Õitseb
juunist esimeste sügiskülmadeni, väga hea lõikelill. Õie
diameeter kuni 12 cm. Sordil on kaunid kirsipunased õied tumepruuni
pärjatud südamikuga.
Seemned
külvatakse märtsis kasti, kattes külvi kergelt mullaga.
Kaunitel
sügispäevadel annavad päevakübarad erilise sära, eriti kui
enamik suvikuid on õitsemise lõpetanud. Eemaldage äraõitsenud
õisikud, jättes vaid üks-kaks seemneteks.
Muld
peab olema, nagu ka teistel päevakübaratel, piisavalt kerge ja
toitainete rikas. Päevakübar kasvab igasugusel mullal, siiski
püüdke talle muretseda kobedat toitaineterikast mulda, lisades
istutusel valminud komposti- ämbritäis ruutmeetrile. Savisele
mullale lisage struktuuri parandamiseks liiva. Muld ei tohi läbi
kuivada, seepärast kastke taimi kuival suvel regulaarselt.
Päevakübar
kasvab hästi päikese käes, kuigi lepib ka kerge varjuga. Kevadel,
enne kasvu algust pealtväetage taimi mineraalväetiste seguga .
Õitsemise alguses võib taimi veel pealtväetada fosfor- kaalium
väetisega, mis stimuleerib pungade teket.
Päevakübaraid
paljundatakse kevadeti taimede jagamisega või nendest juurepistikute
tegemisega. Seemned külvatakse kevadel mulda. Seemned idanevad
reeglina probleemideta.
Kasutakse
lõikelillena ja kuiv seades.
Kukehari
Sedum
Kukeharja
perekonda kuulub 600 liiki, mis kasvavad looduslikult põhjapoolkera
parasvöötmes, samuti ka troopiliste alade mäestikes. Eestis kasvab
looduslikult 4 liiki.
Kukeharjad
on peamiselt madalakasvulised kuni keskmise kõrgusega püsikud või
poolpõõsad. Kõrgus taimedel varjerub 5-60 cm.
Lehed
on neil lihakad, lamedad või ruljad.
Valged,
kollased või punakad viietised õied on koondunud ebasarikasse või
kännasõisikusse.
Kasvukuju:
püstine, puhmikjas ja pinda kattev.
Päikeseline
kasvukoht. Kuivemapoolne aiamuld mida vaesem muld seda efektsemad
näevad taimed välja.
Liigid
harilik kukehari, püsiv kukehari, valge kukehari, kamtšatka
kukehari, Sieboldi kukehari, kaunis kukehari, roomav kukehari, verev
kukehari.
Kukeharju
paljundatakse jagamisega, pistikutega ja seemnega. Kukeharjad on
lihtsam vegetatiivselt paljundatavad.
Kasutakse
madalad vormis pinnakatteks, alpiaias. Kõrgemad vormid lõikelillena.
Aed
liivatee Vulgaris
thymus
20
cm kõrgune poolpõõsas-taim, roomava varrega.
Väikesed,
tumerohelised lehed.
Roosad,
pisikesed õied on kogutud varre otsas õisikutesse.
Liivateel
on meeldiv aroom ja kergelt kibe maitse.
Valgust
armastav, kuivust ja külmakannatav taim.
Kasvatada
samal kohal 3-4 aastat.
Saab
paljundada ka puhmiku jagamise teel ja seemned pinnakülvina
kasvuhoonesse aprilli alguses. Talveks soovitav katta. Kasutamist
leiavad õitsemise ajal kogutud võrsed nii värskelt kui ka
kuivatatult. Maitsestamiseks sobib liha-, kala- ja
kaunviljatoitudele. Ravimtaimena söögiisu ja ainevahetuse
parandamiseks, hingamisteede haiguste raviks. Sobib sügavkülmutada.
Mitmeaastane
igihaljas huulõieline maitse- ja ravimtaim, Kulinaarias tarvitatakse
toidulisandina, vürtsina juurviljade konserveerimisel, lisandina tee
valmistamisel. Raviks kasutatakse taimevarsi, õisi ja lehti. Omab
valuvaigistavat, krampidevastast, põlendikku ravivat,
haavutervendavat toimet.
Siberi valdsteinia Waldsteinia
Pooligihaljas
risoomide ja võsunditega leviv mitmeaastane pinnakattetaim.
Lehed
meenutavad maasikalehti olles kolmehõlmased sõrmjad kuni 6 cm
laiused saagjate servadega lihtlehed. Meenutab maasika lehte.
Mais
kasvavad nende vahelt püstised, ca 20 cm kõrgused õrnad
õisikuvarred, mille tippudes paiknevad 1,5-2 cm läbimõõduga
kuldkollastest kausjatest õitest koosnevad pöörisõisikud.
Valdsteiniad
on väga vähenõudlikud taimed, kasvades igal pinnasel ja
kasvukohas.
Ideaalsed
taimed katma probleemseid kohti, kus tüüpiliselt taimed ei taha
kasvada, sest kasvavad ka täisvarjus, saavad hakkama väetisteta,
isegi jäätmaal ja taluvad suurte puude turvet, seejuures kiiresti
paljunedes.
Valdsteiniaid
paljundatakse jagamisega ka seemnetega, kuid viimast kasutatakse
harva.
Väike
igihali Vinca
Looduslikult
kasvavad Euroopas, Põhja-Aafrikas, KeskAasias.
Kõrgus
15-20 cm.
Lehed
elliptilised, või süstjad, igihaljad, nahkjad, läikivad,
tumerohelised, lühikese rootsuga. Kasvukuju pinda kattev.
Õied
sinised, harvem valged või roosad. Õitsemise aeg: mai – juuni.
Valgus
päikeseline, poolvarjuline, varjuline.
Muld
niiskemapoolne, tavaline aiamuld.
Igihalja
paljundatakse jagamisega kevadel või pistikutega suvel. Seemnetega
paljundamist ei kasutata, sest seemneid annab vähe ning need
idanevad halvasti.
Väike
igihali on vastupidav, pikaealine ja vähenõudlik igihaljas
püsilill. Kasvab hästi igasugustes valgus- ja
mullastikutingimustes. Varakevadine päike võib talle liiga teha.
Suureõieline
härjasilm Leucanthemum
x superbum
Taime
kõrgus 60-90 cm.
Õisikud
on suured (enamasti 8...10 cm läbimõõdus), õitsevad olenevalt
sordist juulist septembrini.
Kasutatakse
rühmana lillepeenardes, ridadena istutamiseks, aga samuti
lõikeõiena.
Vaasis
seisab 8-10 päeva. Talvekindel, eelistab päikeselist kasvukohta,
piisavalt niisket mulda. Samal kohal võib kasvada 3-4 aastat.
Paljundatakse
seemnetest ja kevadise põõsa jagamisega. Seemned külvatakse
mais-juunis avamaale paljunduspeenrasse, seeme kaetakse kergelt
niiske liivaga.
Eestis
kasvab niitudel ja teeservades harilik
härjasilm.
Põõsaspojeng
Paeonia
Kõrgusega
kuni 200 cm.
Lehed
suured, heledad.
Õied
väga suured diameetriga kuni 18 cm. Liht või täidisõied, tihti
lõhnavad. Ühel põõsal kuni 50 õit.
Istutatakse
hästi valgesse kohta, drenaažiga, viljakasse mulda. Parimaks
istutusajaks peetakse perioodi augusti keskpaigast kuni septembri
keskpaigani. Varakevadel istutatud põõsad, mis hakkavad kiiresti
kasvama, võivad jääda hiliste öökülmade kätte. Muld istutuseks
valmistatakse ette varakult: kaevatakse koonuseline auk, (mille
ülemise osa diameeter on kaks korda suurem, kui alumise osa
diameeter). Mulda lisatakse 200-300 grammi lupja ja komposti, peale
puistatakse kõdunenud sõnnikut.
Seemnest
paljundamisel, seemnete kiiremaks idanemiseks, hoida külvikast
seemnetega 2 kuud soojas temperatuuril +18+20°C, seejärel jahedas
+3+5°C niikaua kuni ilmuvad tõusmed. Seemned idanevad nii valges
kui ka pimedas. Seemneid on kõige parem külvata kohe peale
korjamist, kui nad on just tumenemist alustanud. Enne külvi on
seemneid vaja mõni tund fungitsiididega töödelda, näiteks tumeda
kaaliumbermanganaadi lahusega (0,05%). Varakevadel
saab paljundada võrsikute juurutamisega, põõsa jagamise teel või
pookimisega.
Kasutakse
haljastuses, lõikelillena.
Aedmonarda Monarda didyma
Levinud
Põhja-Ameerika mandril.
Need
on ühe- kuni mitmeaastased korvõielised taimed, harunemata või ka
harunenud vartega. Kasvada kuni 150 cm kõrguseks.
Pikliksüstjate
saagjaservaliste lehtedega.
Huulõied
on väikesed, valged, punased, purpur-punased, kollakad või
tähnilised, koondunud tihedatesse kobaratesse või peadesse,
mille läbimõõt on 6-7 cm ning, mis sageli paiknevad ühel varrel
üksteise kohal.
Vili
on pähklike. Lehtedel, vartel ja õisikutel on (mündi, sidruni vm)
lõhnabukett.
Tänapäeval
teatakse monardat mitmeti – ühed vaimustuvad selle õite
mitmekesistest värvidest ja lõhnast, teised kasutavad seda
kulinaarias vürtsina, kolmandad ravivad taimest keedetud teega
külmetust, neljandad peavad lugu monardast kui meetaimest.
Päikesepaistelises
kasvukohas, talub ka poolvarju. Vajalik on tuulte eest varjatud
kasvukoht, muidu varred lamanduvad ja kõverduvad. Pinnase suhtes ei
ole nõudlik, kuid paremini kasvab kergetel ja lubjarikastel
muldadel.
Kuival
palaval perioodil taime alus multšige turba või kõduga. Kasvuajal
väetage, sügisel lõigake varred maha. Taim on külmakindel ja
haigustele-kahjuritele küllaltki vastupidav.
Paljundamine
puhma jagamise teel, juurelõikude ja seemnetega. See peaks olema 3-4
aastane terve taim. Sügisel kaevatakse puhm välja ja jagatakse
osadeks.
Taluaedades
istutatakse monardad sageli lähestikku leeklillede ja käokingadega,
istutust täiendatakse suvelillede, nt kosmosega. Kõige
lähedasemateks sõpradeks on mitmeaastased lilled ja kõrrelised,
mis tuletavad meelde selle päriskodu – vesikanep, päevakübar,
kuldvits ja päikesesilm.
Suurepärane
lõikelill, säilib vaasis 20 päeva ja kauem. Monarda pikk õitseaeg
pole meelt mööda üksnes inimestele, vaid ka paljudele kasulikele
aiaasukatele. See meetaim eritab palju nektarit. Huvi monarda vastu
on tõusnud ka seoses maitse- ja lõhnataimede populaarsuse kasvuga,
sest monarda lehed on väga aromaatsed.
Lursslill
Cimicifuga
Levinud
Aasia idaosas ja Põhja-Ameerikas.
Lursslilledel
on suured ühtlased põõsad, korrapärased kaunid lehterosetid.
Tormaka
kasvuga 50cm kuni 2,5m õievarred, mis on kaunistatud pikkade,
kauaõitsvate valgetest õitest koosnevate „viljapeadega“.
Lähtuvalt
sellest valitakse aias neile kasvukoht, mis on niiske,
toitaineterikka mullaga ja poolvarjus.
Millel
praktiliselt pole haiguseid ega kahjureid, mis nagu valgustaksid
varjulist aiaosa.
Talvituvad
suurepäraselt Eestis, õitsevad korrapäraselt ja rikkalikult.
Ümberistutamist
taluvad hästi ja pole harv juhus, kui juba järgmisel aastal peale
põõsa jagamist juba õitseb, juhul, kui see taimeosa on olnud
piisavalt suur. Lursslilled kasvavad laiali äärmiselt aeglaselt,
jagada ei soovitata neid mitte sagedamini kui 6-8 aasta tagant. See
täendab, et põõsas jääb kauaks kompaktseks ja säilitab hästi
oma kuju!
Lursslille
õisikud sobivad lõikeks ja on vaasis suurepärased. Peaaegu ainult
head omadused, aga puudused ….
Niisiis,
kui istutate lursslille, siis olete tõelise aiaharulduse omanik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar