Püsikud

Sinine käoking - Aconitum napellus L.

Kodumaa on Kesk- ja Lõuna Euroopa.

Taime kõrgus ulatub 130 cm-ni.

Taim on püstine põõsas.

Lehed on läikivad, tumerohelised ja tihedad.

Õied on koondunud tihedaks, kuni 10 cm pikkuseks õisikuks. Õied on värvuselt sini-violetsed või valkjas-sinakad. Õitseb juuni lõpust 30-35 päeva.

Viljad küpsevad septembris.

Käokingad on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed. Hästi tunnevad nad end valgustatud kui varjulises kasvukohas.

Muld sobib igasugune kultiveeritud muld, välja arvatud liigniiske, liivane, rähkne ja killustikune muld. Taim ei talu sügiseti maapinnal seisvat vett.

Orgaanilistele- ja mineraalväetistele, isegi väikeste koguste korral muutub nende kasv ja õitsemine paremaks. Taim reageerib hästi mulla kobestamisele ja rohimisele. Kuivade ilmadega on soovitatav taime kasta.

Paljundada jagamisega, pistokstega ja seemnetega.

Käokinga õisikuid kasutatakse kimpude valmistamisel. Õisikuid lõigatakse siis, kui on avanenud 1/3 õisikust.

Kasutatakse meditsiinis. Mõned liigid on märgitud Punasesse Raamatusse.

Sobivad hästi ühele peenrale iiristega, pojengidega, astilbede ja liiliatega.

Tähelepanu: kõik taimeosad on mürgised!

Harilik raudrohi - Achillea millefolium

Raudrohi on Eestis tavaline taim niitudel, karjamaadel, võsas, teeservadel jm.

Kõrgus 30 kuni 80 cm, püstine, lihtne, hästi lehistunud.

Lehed on kaheli-sulgjagused, üle 15 paari sulghõlmadega.

Õied on koondunud varre ja okste tippudesse. Iluaianduses kasvatatakse kollase, punase, roosa, lilla. Õitseb juuli-september.

Raudrohud eelistavad päikeselist kasvukohta ning kuivemat vett hästi läbilaskvat liivasemat mulda, kuid lepivad ka poolvarju ning tavalise aiamullaga.

Vähenõudlik talvekindel püsik, mis võib samal kohal ilma erilise hooleta kasvada isegi kümme aastat. Paljundatakse seemnetega, võsunditega ja puhma jagamise teel.

Kasutada lõike- ja kuivlillena. Maitseainena lisatakse kevadisi noori lehti salatitesse, juustu- ja kohupiima toitudesse. Alkoholitööstuses kasutatakse nastoikade maitsestamiseks. Rahvameditsiinis ravimtaimen. Kogutakse õitsemise ajal, lõigates ära ladvaosa umbes 15 cm pikkuselt.

Roomav akakapsas - Ajuga reptans

Roomav akakapsas on mitmeaastane taim.

Kõrgusega 15-20 cm.

Lehed läikivad tumerohelised munajad.

Õied on tumesinised, roosad või valged. Õitseb mai lõpust juuni algusest 20 päeva. Tõusevad õievarred lehtede kohale 10-15 cm kõrgusele.

Aedades levinud peenelehelised vormid ja sordid, kõrgusega mitte üle 12 cm.

Vähenõudlik taim, mis on võimeline kasvama igal pinnasel-päikese käes ja varjus, kergetel kuivadel ja rasketel liigniisketel muldadel.

Talve ja külmakindel, talub kevadisi ja sügisesi hiliseid külmi.

Vajalik on kevadine regulaarne väetamine. Kuiva ilmaga tuleb kasta.

Taim sobib suurte kividega aedadesse (mitte kitsastesse väikeste kivide vahele) kuna ta moodustab ruttu suure vaiba. Alpiaedades tuleb ta istutada kallihinnalistest taimedest eemale või tuleb pidurdada levikut kunstlikult sünteetiliste materjalidega. Teda võib kasutada suurte alade haljastamiseks minimaalse hooldusega, kasutatakse puude ja põõsaste aluste haljastamiseks. Kui maa-alal ei saa kasutada muru, siis akakapsast paremat taime pole olemas. Sobib ka konteineris kasvatamiseks kattetaimena või amplites koos teiste mitmeaastastega.

Eestis looduse kasvab kolm akakapsa liiki.

Pehme kortsleht - Alchemilla mollis

Pehme kortsleht (Alchemilla mollis)- Aasia mägiaasade taim.

Kõrgus 30-40 cm.

Ümara kujuga puhmas. Taime ehivad ümarad, (kuni 10 cm läbimõõduga) helerohelised lainja servaga lehed. Vihma- ja kastepiisad jäävad neil püsima ja helgivad kui elavhõbeda terakesed. Lehed avanevad kui on juba küllalt soe ja hukkuvad esimeste öökülmadega (–5°C).

Õisikutega 60–70 cm. Peened ja graatsilised õisikud koosnevad pisikestest 3 mm läbimõõduga rohekas-kollastest õitest. Puhmast kõrgemale tõusvad paljud õisikud justkui katavad taime õhkõrna kattega. Õitseb rohkesti ja pidevalt juuni keskelt kuni augusti keskpaigani.

Seemned valmivad septembris.

Paljundada seemnetega kui puhma jagamisega teel kevadel.

Teiste sõnadega, see taim on pidevalt dekoratiivne, rõõmustab silma kevadest sügiseni. Taimed moodustavad kiiresti tiheda pinnakatte. Umbrohud sellise tiheda pinnakatte all ei kasva.

Peamine pehme kortslehe kasvatamisel on paigutada nad päikesepaistelisesse või poolvarjulisesse kohta, mille muld on kobe, viljakas, ja parasniiske. Taimele ei sobi seisev vesi, samas on ta küllalt põuakindel.

Pehmet kortslehte võib kasvatada koos valge karikakraga, sinise delfiiniumiga, sinise rukkilillega jne, mille tulemusel saab eredavärvilise, dekoratiivse, püsiva, vähenõudliku lillekoosluse, mis on ilus kevadest sügiseni ja toob aeda erksust. Samuti sobivad pehme kortslehe õisikud lõikelilleks ning kuivatamiseks ja kimpudesse. Kasutakse ravimtaimena.

Jaapani ülane - Anemone japonica hybr.

Erinevalt tuntud metsülasest on jaapani ülane väga võimsa kasvuga.

Kõrgus 80-130 cm

Õied on avatuna valged, suletuna roosakad. Osadal sortidel õied roosad, pooltäidis. Õitseb augustist oktoobrini kuni külmadeni.

Õievarsi ei maksa sügisel maha lõigata - need aitavad talvel lund koguda ja ülane talvitub paremini. Asja eest, teist tagant ei maksa teda tõtata teise kohta istutama - ta ei taha häirimist.

Paljundamiseks jagatakse puhmikut varakevadel. Talve lõpul saab teha ka juurepistikuid.

Talle sobib üsna tavaline, mitte väga nätske aiamuld. Armastab päikest, aga talub kerget varju. Sobib peenra tagaritta või pilkupüüdva taimegrupina murusse. Et jaapani ülane rändama ei läheks, tuleks istutuskoht ümbritseda piirdega.

Väga hea lõikelill. Annab vähemalt 1 m pikkuse varrega õisi. Üks varajasemaid ja vastupidavamaid sorte.

Meil looduses kasvab metsülane (amenoon) varakevadel õitsaja.

Taim on mürgine!

Stelleri puju - Artemisia stelleriana 

Kasvab Kaug-Ida, Jaapani, Alaska, Norra mereäärsetel kaljudel.

Lehed valkjas-hõbedased.

Õisikukandjad tõusevad kuni 50cm kõrgusele.

Kompaktse kuju hoidmiseks soovitatakse lõigata, ning mõne-aastaselt noorendada tagasi lõigates või jagamise teel.

Talvekindel, kuid ei taha väga niisket ilma. Sobib istutada kiviküngastele, tugiseinte äärde, suurepärane pinnakattetaim kruusaaeda.

Mulla suhtes vähenõudlik, äärmiselt põuakindel ja talvekindel. Peamisteks tingimusteks hõbelehiste liikide kasvatamiseks on vaesed, vett läbilakskval pinnasel ja päikeseline kasvukoht.

Kasta väga harva, vaid tugeval kuumaperioodil.

Paljundamine seemnetega ja pistikutega.

Kasutatakse leht-dekoratiivse taimena segaistutustes, kuivkimpudes, põhiliselt bordüürides. Dekoratiivaianduses kasutatakse teda peamiselt tänu oma lõhestatud lehtedele, mis koos siniste, lillade ja valgete õitega annavad kompositsioonile õhulisust. Dekoratiivsed on need taimed kogu suve.

Sobib hästi kokku nurmnelgiga, halli aruheinaga, roomava kipslillega, muskaatsalveiga, ning erinevat liiki kukeharjadega. Imeilus koos roosidega kõigis värvitoonides alates valgest punaseni. Huvitav on puju koos punaseleheliste ja kuldse vormiga taimedega: Thunbergi kukerpuuga, purpursete lehtedega bergeeniaga, väikseõielise helmikpöörisega “Palace Purple” jne.

Harilik kitseenelas Aruncus dioicus

Väga pikaealine.

2 m kõrgune võimsa kasvuga.

Õitseb juunis-juulis suurte, pisut kreemikate astilbele sarnanevate püramiidõisikutega õhuline püsilill. Isastaimed õisikud on puhasvalged ja tihedad, emastaimede omad kreemikamad ja hõredamad.

Pool- või täisvarjuline niiske viljaka mullaga kasvukohta. talub siiski kuivust üsna hästi, paremini kui paljus samades tingimustes kasvavad taimed.

Äraõitsenud õisikud varasuvel kohe eemaldada, muidu paljuneb küllaltki invasiivselt. Sügisel tagasi lõigata varred.

Pikaealine, vähenõudlik, kuid väga sümpaatne.

Kasutatakse parkides suurte pinndade haljastamiseks. Sobib lõikelilleks.

Korea kitseenelas - Aruncus aethusifolius

Kompaktne taim sõnajalga meenutavate elegantsete lehtedega.

Tiheda lehekuhila kohal moodustub arvukalt lumivalgeid õisikuid, mis meenutavad astilbet.

Maist-juulini õitsev suurepärane kevadine püsik. Isegi pärast õitsemist säilitavad õisikud oma dekoratiivsuse.

Talub varju ja piisava niiskuse korral kasvavad hästi ka avatud kasvukohas. Kõrvetava päikese käes närbuvad taimed ära ja nende lehed muutuvad kollakaks. Lihtne potis kasvatada.

Võivad olla nii rasked kui kerged mullad, kuid kindlasti niisked, sügavalt haritud, piisava orgaanika sisaldusega.

Õisikud lõigatakse kohe pärast õitsemist maha, aga taimed ise sügisel, jättes alles 3-5 cm tüükad. Võivad olla ühel kasvukohal 6 või enamgi aastat. Kui on järgemööda kuivad ilmad, vajavad lisaniiskust. Kasta tuleb kitseenelaid rikkalikult.

Suurte põõsaste jagamisega, kusjuures see meetod on peaaegu kõrvale tõrjunud seemnete teel paljundamise. Põõsaid jagatakse sügisel (septembris) või varakevadel (aprilli algul).

Soovitatakse kasutada ühekaupa kui grupis istutamiseks puude ja põõsaste vahele ja muru taustale, segaistutuseks teiste püsikutega.

Sageli kasutatakse veekogu kalda kaunistamiseks. Suurepärased kuivatatud lillekimpudes.

Aias lõigatakse pärast õitsemist õiekobarad ära, kuid kohev lehtede rohelus rõõmustab silma edasi ja sügis värvis lehed on veel atraktivsemad. Kui on istutatud valged astilbe sordid, tundub, et kitseenela õitsemine jätkub rida madalamalt.

Harilik metspipar Asarum europaeum

Kasvamist eelistab niisket, lubjarikast, kohevat pinnast.

Paljundamine seemnetega, juurekasvudega ja juurdunud varreosadega. Parim paljundusviis on puhma jagamine.

Istutusaeg on suve lõpp.

Kasutatakse kui lehtdekoratiivset taime. See on suurepärane pinnakatte taim, kellel on ainult üks puudus – ta kasvab aeglaselt.

Metspipar on vastupidav ja paljud neist ei kaota lehti ka talvel. Lehed kaovad vaid peale suurt pakast.

Ilus on kevadel lumikellukeste kõrval. Metspipart võib istutada puuderühma alla varjulistesse rokaaridesse. Kaunid on nad koos sõnajalgade, kuutõverohu ja teiste varju armastavate taimedega.

Astilbe Astilbe

Astilbe perekonda kuulub 14 liiki.

Kasvavad Ida-Aasias, mõned liigid Põhja-Ameerika kaguosas.

Astilbed on madala juurestiku ja puituva risoomiga mitmeaastased rohttaimed.

Kõrgus 40-120 cm.

Lehed tumerohelised, läikivad, vahelduvad, tavaliselt kaheli- või kolmelisulgjagused, hambulise või saagja servaga. Varred on neil püstised, puhmikjas.

Õied on väikesed, valged, roosad, lillad või punased, asetsevad tipmises püstises külgharudega õisikus. Õitsemise aeg: juuli – september (sorditi erinev).

Kasvukoht poolvarjuline, varjuline

Muld niiskemapoolne, huumusrikas nõrgalt happeline või neutraalne.

Astilbesid paljundatakse jagamisega see töö võetakse ette kevadel või sügisel, umbes 4-6 aasta tagant. Välja kaevatud risoom tükeldatakse terava noaga. Hiina astilbet paljundatakse võsunditega.

Kevadised hilised öökülmad võivad taime lehti kahjustada ning kogu taime nõrgestada. Astilbed ei talu kevadel pinnal seisvat lumesulamisvett.

Astilbesid võib istutada murusse, müüride ja hekkide äärde nii üksiku taimena kui rühmadena. Neid võib istutada püsilillepeenraisse ja veesilmade (tiik, bassein) lähedusse. Vahvat värvidemängu saab, kui istutada kõrvuti erinevat värvi sorte.

Liigid Hiina Astilbe, Kähar Astilbe, Jaapani Astilbe, Lihtlehine Astilbe.

Laudleht Astilboides tabularis

Pärineb Loode-Hiinast, Koreast, kus kasvab metsalagendikel ja järsakutes.

Kuni 30 cm kõrgune mitmeaastane taim, karedate, kuni 70 cm läbimõõdus elastsete lehtedega, mis asetsevad pikkadel tugevatel vartel.

Õitsema hakkab 3-4 aasta pärast istutust. Õied pisikesed, kreemid, pöörisjas kuni 25 cm pikkuses õisikus, õitsemise lõpus kaardunud. Õievars kuni 150 cm pikk. Õitseb juulis 25-30 päeva.

Risoom pindmine, jäme, roomav.

Kasvukoht on poolvarjus. Eelistab huumusrikast savikat mulda. Niiskuselembene. Niiskes kasvukohas talub eredat päikest, kuid ikkagi on ta klassikaline varjutaim.

Talvitub katteta, kuid kevadised öökülmad kahjustavad noori lehti.

Vajab niiskust, reageerib hästi väetamisele orgaaniliste väetistega paar korda suve jooksul. Ümberistutamist vajab harva. Tihedaks kasvab väga aeglaselt. Vanad õisikud ja lehed lõigatakse ära.

Paljuneb risoomi jagamisega, kevadise kasvu algul. Seeme on peenike. Ühtlaseks idanemiseks on soovitav seemneid külmas kuu aega stratifitseerida ja idandada kuni 25 C juures. Tõusmed on pisikesed, arenevad aeglaselt, kuid on vähenõudlikud ja taluvad ümberistutust.

Kasutamine soolotaimena, kiviaedades, efektne veekogu ääres.

Kaunis on ta veekogu ääres koos kollase võhumõõga ja Thunbergi kukerpuuga.

Südajalehine bergeenia - Bergenia cordifolia

Siberist pärinev laialt kasutatav, igihaljas püsilill.

Kõrgus 20-30 cm, koos õisikuga 40-50 cm.

Roosakad kellukjad õied, püstises kännasjas õisikus. Õitseb mais ja juunis.

Valguse suhtes pole nõudlikud, kasvades hästi nii täispäikeses kui varjus. Poolvarjus ja piisavalt niiskes kasvukohas on taim ilus, lopsakas ja roheline. Liiga päikeselisel kasvukohal, kus napib ka niiskust, muutuvad lehed veidi pruunikaks.

Bergeeniad eelistavad parasniisket, mitte väga varjulist kasvukohta. Sellises kohas on suured, nahksed lehed värvikamad. Eriti sügisel. Samas nad kasvavad hästi ka üsna soises kohas.
On väga pikaealised püsikud. 10 a. rahumeelselt ühel kohal kasvada ei ole nende jaoks mingi probleem. Kasutatakse pinnakattena, lillepeenardes täitena, konteinertaimena. Temaga saab edukalt pehmendada aiaelementide kandilisi nurki.

Jagatakse varakevadel või sügisel. Tükid istuta sügavalt mulda.

Üllatavalt annavad bergeeniad igati rahuldava tulemuse ka kuivas, varjulises kohas (surnuaias) kasvades. Vähemalt Pärnamäel ja Kloostrimetsa surnuaias on bergeeniaid hauaplatside kaunistamiseks ohtrasti kasutatud.

Sobib tiigi äärde, lillepeenrasse, puudealuse haljastamiseks, surnuaeda jne. Kasutatav ravimteena, värvimiseks, naha parkimiseks.

Kadakkaer karvane - Cerastium tomentosum

Nelgiliste sugukonnast pärit taim.

Suurepärane pinnakattetaim kuivadele nõlvadele, kõrgus kuni 20 cm.

Õitseb maist - juulini. Õied on valged, asetsevad lühikese ja peenikese õievarre küljes.

Kasvab hästi päikeselises kohas, vett läbilaskvas ja kuivas mullas, mis sisaldab ka piisavalt kaltsiumi.

Paljundatakse seemnetega, pistikutega (juulis), põõsa jagamisega (varakevadel).

Kiviktaimlas leiab kasutamist, teda istutatakse kivide vahele, täidab kogu vaba pinna kauni vaibaga. Lehed kaunistavad kiviktaimlat kogu talve.

Männas-neiusilm Coreopsis verticillata

Kodumaa on Põhja-Ameerika.

Püstiste tugevalt harunenud vartega, 90-100 cm kõrgusega.

Ülemised lehed on sulgjalt lõhenenud, alumised-täislehed.

Õisikud - üksikud korvõisikud vastupidavatel õisikuvartel kuni 8cm läbimõõduga. Keeljad lehed on kuldkollased, torujad tumekollased. Õitseb juulist alates 70-80 päeva.

Ühel kasvukohal võib asuda mitte üle 3 aasta.

Mitmeaastane neiusilm eelistab avatud, päikeselisi kasvukohti, männas neiusilm ja roosa neiusilm taluvad mõningat varju.

Eestis talvituvad katteta.

Kasvavad paremini rikkalikel, piisavalt niisketel muldadel. Roosa neiusilm kaotab liialt väetatud pinnasel dekoratiivsuse. Suureõieline neiusilm eelistab et pinnas oleks mõõdukalt kuiv, värske, mõõduka toitainete sisaldusega. Mida raskem ja toitainerikkam on pinnas, seda vähem püsiv on see taim.

Väetamisele vastuvõtlikud, ei talu talvist niiskuse üleküllust. Pärast õitsemist lõigatakse taimi. Erandiks on siin suureõieline neiusilm. Kui lõigata taime kohe pärast õitsemisperioodi, vähendab see tema talvekindlust. Kord 3-4 aasta jooksul soovitatakse taime jagada või ümber istutada.

Paljundamine seemnetega ja põõsa jagamisega. Seemned külvatakse avamaale või külma kasvuhoonesse aprillis. Annavad isekülvi. Põõsa jagamist teostatakse sügisel.

Mitme ja üheaastased neiusilmad on tänulikud rikkalikult ja kauakestvalt õitsevad taimed. Kõrgeid neiusilmi kasutatakse koondlillepeenardes, neid istutatakse peenarde välimisele äärele, kasutatakse murus rühmadena, müüride ja tarade lõuna poolel ja puitpõõsaste istutustes. Nad on peale selle head lõikelilledena, vees säilivad üle nädala. Madalakasvulisi kasutatakse istutamiseks lillepeenarde esiplaanil ääristaimedena, rühmadena, õuevaasi, konteinerisse ja rõdukastidesse.

Sobib hästi mailase, kukekannuse ja salveiga.

Kaukaasia kitsekakar Doronicum orientale

Looduslikult kasvab Kesk-Euroopas, Vahemeremaades ja Väike-Aasias.

Mitmeaastane 30-50 cm kõrgune taim, püstine, alumised lehed on ümar-munajad, tugevalt hambulised, helerohelised, ülemised lehed munajas-elliptilised pikkadel õievartel.

Õied üksikud 3-5 cm läbimõõduga, kollased. Keelõied helekollased, tuppõied kollased. Õitseb mai keskpaigast 30-40 päeva.

Seemned valmivad juunis. Seemneid on väga vähe. Seejärel kaotab järsult oma dekoratiivsuse, lehed närbuvad, sellepärast istutatakse ta teiste lillede taha.

Talvekindel, armastab valgust. Et saada suuremaid õisi ja pikaajalisemat õitsemise aega istutatakse ta poolvarju.

Sobivad alad mis on haritud 20-25 cm sügavuselt, niisked kuid mitte liigniisked. Sel juhul kasvavad taimed dekoratiivsed ja õitsevad hästi.

Kaitske tigude eest. Võib kergelt väetada. Tähtis on piisav kastmine õitsemise ajal ja puhkeperioodil. Niiskuse säilitamiseks mullas soovitatakse taime alused multsida. Võib kasutada puulaaste, heina jm. Peale õitsemist lõigatakse õievarred ära kuna nad kuivavad ruttu ja muutuvad koledaks. Heades tingimustes võib ta sügisel uuesti õitsema hakata.

Paljundamine põõsa jagamise teel, juurevõrsetega ja seemnetega. Põõsast jagatakse iga nelja aasta tagant augustis-septembris. Seemned külvatakse sügisel või kevadel avamaale või kasvatatakse taimed ette.

Kasvatakse guppidena põõsaste ees, lillepeenardes, kiviktaimlas. Mõned aednikud kasvatavad teda spetsiaalselt lõikeks.

Kenad on koos tulpidega, iiristega, nartsissidega, priimulatega. Nendele sobivad juurde ka punased moonid. Sobib hästi purpur-punaste päevakübaratega ja mitmeaastaste siniste astritega.

Purpur-siilkübar Echinacea purpurea

Kodumaa Põhja-Ameerika lõunaosa laialdastest preeriatest.

Purpur-siilikübar ehk punane päevakübar on kõigile tuntud sügislill.

Kõrgus kuni 90 cm.

Algul moodustub leherosett, mis koosneb punaseäärelistest lehtedest. Hiljem ilmuvad varred.

Purpurroosad õied ja pehmeroosade õitega sort kuni kaheksa sentimeetrit laiad, õitseb see taim juulist kuni sügiskülmadeni ja on seetõttu väga levinud sügisene värvitooja püsikupeenardes.Õitseb juulist septembrini. Eriti ilus suurte gruppidena.

Kasvada meeldib siilkübaratel sügava mullakihiga huumuse- ja toitaineterikkas aluselises mullas täispäikeses. Lumeta talvel tuleks juuri kaitsta külma eest, multšides pinda turba või kõdusõnnikuga.

Meeldib kobestamine ja mõõdukas kastmine. Eriti sobib õhtune veega piserdamine. Siis on ta hommikul nii värske ja ilus. Regulaarselt eemaldada äraõitsenud õied. Noorendada iga 5-6 aasta järel.

Paljundatakse seemnete ja puhma jagamise teel. Seemned külvata märtsi lõpus külvikasti. Külv katta õhukese märja liiva kihiga, kaitsta otseste päikesekiirte eest ja hoida mõõdukalt niiske.

Indiaanlased kasutasid teda antiseptilise vahendina, samuti põletike, kõikvõimalike valude ja maohammustuse korral. Taime mahlaga pesid indiaani šamaanid oma käsi, enne kui asusid tähtsate toimingute juurde. Samuti on päevakübar ravimtaim. Raviomadused on nii juurtel, vartel kui ka õitel. Ta parandab immuunsust, ravib haavu, on looduslik antibiootikum. Väga hea meetaim.

Kurereha Geranium

Kurereha perekonda kuulub umbes 300 liiki, mis looduslikult kasvavad kogu maakeral, peamiselt paraskliimaga aladel. Eestis kasvab looduslikult 12 liiki.

Kõrgus 10-75 cm.

Kurerehad on madalad kuni keskmise kõrgusega rohttaimed, harvem poolpõõsad.

Lehed on sõrmlõhised, -jagused või sulgjagused, kahe abilehega.

Õied on valged, roosad, punased, lillad. Õitseb juuni – september

Kasvukoht päikeseline, poolvarjuline.

Muld parasniiske, huumusrikas.

Kurerehasid paljundatakse jagamisega kevadel. Liike võib paljundada ka seemnetega, mis külvatakse kevadel kasvuhoonesse.

Kurerehad on ühed vastupidavamad püsililled, mida saab kasutada erinevates kasvukohtades. Mõned liigid Dalmaatsia kurereha, Hall kurereha, Viljatu kurereha, Verev kurereha, Tõmmu kurereha.

Aed-päevaliilia Hemerocallis hybrida

Oma kodumaal Ida-Aasias ja Kaug-Idas kasvavad päevaliiliad ääremetsades, põõsastikes.

Taimede kõrgus 40-120 cm.

Päevaliilia on väga paindlik taim, see võib kasvada varjus, poolvarjus, aga ainult hästi valgustatud kohas on selle õitsemine massiline ja rikkalik. Ainult ereda päikese käes avaneb õis täielikult ja ainult kuival, päikeselisel päeval avaldub õite värvus täiel määral. Varjus, nagu ka pilvisel päeval, võib päevaliilia õis üldse mitte avaneda.

Ärkavad päevaliiliad vara, siis kui pinnas on sulanud ja öösel on pidevad plusskraadid. Tavaliselt toimub see aprilli keskel.

Parimateks päevaliiliate kasvatamise tingimusteks võib lugeda selliseid, kui maapinna pealmine kiht leheroseti arenemise kohal on kuiv, aga 20-30 cm sügavusel, kus asuvad imijuured - niiske. See saavutatakse taimede vahel pinnase multšimisega turba ja puulaastude abil.

Vaeseid mätta-leetmuldi tuleb rikastada liivaga segatud komposti, turba ja mineraalväetiste abiga. Päevaliilia seemned kaotavad kiiresti oma idanevuse. Neid külvatakse äsjakorjatult enne talve või järgmisel kevadel. Paljundamiseks kasutatakse vegetatiivset meetodit, mille puhul jäävad emastaime omadused alles. Parim aeg päevaliiliate jagamiseks on kevad. Tavaliselt tulevad päevaliiliad lume alt välja talvitunud osadega. Paljundamiseks kasutatakse mitte üle 5-6 aastaseid põõsaid.

Päevaliiliad ei armasta sagedast pindmist kastmist. Neid kastetakse ainult pikematel põuaperioodidel juurte juurest, et niisutada korralikult pinnast.

Väetamine kevadel, lehtede uuesti kasvama hakkates, antakse päevaliiliatele kompleksset mineraalset täisväetist.

Päevaliiliatele meeldib põõsaste vahel pinnase multšimine. Põõsa alust oleks kõige parem multšida turbaga (1,5-2 cm).

Istutades päevaliiliaid lillepeenrasse ei tohiks unustada, et paljud sordid kaotavad suve lõpuks oma dekoratiivsuse. Nende lehed hakkavad kolletuma ja närbuma. Sellepärast tuleks juba varakult läbi mõelda kompositsioon teiste taimedega, mis kataksid ära liiliate närbunud lehed. Võib kasutada raudrohtu erinevates värvitoonides, dekoratiivseid kõrrelisi, liatrist, täpilist metsvitsa ja tonditupikut.

Helmikpööris Heuchera micrantha

Kasvab Atlandi ookeani kallastel Põhja-Ameerikas.

Looduses kohtab tema erinevaid purpurse värvusega teisendeid. Võimendades seda omadust on selektsionäärid parandanud selle taime dekoratiivsust andes tema lehtedele efektse ereda tooni.

Taime kõrgus kuni 50 cm.

Eriti efektne tänu eredatele purpursetele metalliläikelistele või teist värvi lehtedele. Helmikpöörise lehed säilivad lume all kuni kevadeni kuni hakkavad kasvama uued. Talvised lehed on peaaegu ümmargused, aga suvised-piklikumad. See kaunistab peenart kevadest kuni külmadeni.

Helmikpöörisel kaetud paljude väikeste valged, kreemikas-roosade, või punaste õitega. Õitsemine algab mai lõpus ning kestab peaaegu kaks kuud.

Mullastiku suhtes pole nõudlik kuid kergel viljakal mullal kasvab eriti kahar ja efektne.

Külmakindel ja varjutaluv taim. Samal kohal kasvab 5-7 aastat.

Viimasel ajal tuleb helmikpööris müügile ühise nimetuse all hübriid-helmikpööris (Heuchera hybrida hort.). Selle nimetuse alla on koondunud keerulise hübriidse päritoluga sordid, mis erinevad üksteisest erineva õitsemise aja, lehtede ja õite värvuse poolest.

Eksisteerib ka ameerika purpurse helmikpöörise ja vereva helmikpöörise aiahübriid, paljude sortidega väri-helmikpööris, veel keerulisemad hübriidid ameerika helmikpöörise, väikseõiese helmikpöörise, samuti karvase helmikpöörise (Heuchera villosa) vahel, moodustavad grupi,
Seemnete idanevus on küllaltki madal - 30-60%, kuid kuna seemned on väga väikesed, saab kupardest korjatud seemnetest hulgaliselt taimi.

Istikute saamiseks külvatakse seemned veebruaris - märtsis. Pistikuteks kasutatakse ilma juurteta noori rosette. Pistikpaljundust võib läbi viia ka peale õitsemist Pistikud juurduvad keskmiselt kuu aja jooksul. Kui lehed alustavad kasvu on pistik juurdunud.

Hosta Hosta

Looduslik leviala asub Hiinas, Koreas ja Jaapanis. Pärit Ida-Aasiast, kus seda kasutatakse toiduks, ravimtaimena ja kasvatatakse dekoratiivtaimena.

Taim kõrguse järgi jagatakse need 4 rühma: kääbuslikud, madalakasvulised, keskmised ja kõrgekasvulised.

Lehed (ümmargused, südajad, nooljad, lapikud) asetsevad pikkadel paindunud juurekaeltel, kasvades välja leheroseti südamikust.

Lehtede kohal kõrguvad õisikukandjad, mis kannavad juunis-augustini hulgaliselt valgeid, sirelilillasid või lillasid kellukjate õitega, mis on arvukate õievarte tippudes koondunud. Mis meenutavad väikseid liilia õisi ja on nõrga aroomiga. Seisab vaasis kaua suurepäraselt värskena, kusjuures seades kasutatakse nii õisi, kui ka lehti. Ilusad lehed ja õied lasevad universaalset hostat kasutada nii leht- kui õisdekoratiivsetega koos.

Paljuneb suurepäraselt seemnetega, andes tulemuseks lehtede erinevaid toone. Täiskasvanud taime jagatakse hõlpsasti juurmiste leherosettidega. Hosta vajab vähest hooldust ja kasvab "omaette" palju aastaid ühel kasvukohal varjulises aias muutudes iga aastaga kaunimaks. Need säilitavad dekoratiivsust kogu kasvuperioodi jooksul ja on asendamatud poolvarjulises ja varjulises aias, puude all iseseisvalt rühmadena. Kaunid on veekogude ääres, kivide vahel ja kiviktaimlas. Hostadega kaunistatakse tihti kõrgekasvulisi taimi, millel on endal tagasihoidlikud lehed. Hostade ümber istutatakse sibullilli: kui need on ära õitsenud, katavad hosta lehed nende närbunud lehestiku.

Tuntakse ligi 40 liiki; enimlevinud on Kähar hosta, Fortumei hosta, Süstjalehine hosta, Sinihall hosta, Lainjas hosta, Laiuv hosta. Praeguseks tuntakse üle 2000 sordi.

Nad pole nõudlikud mullastiku suhtes, kuid kobedal viljakal, nõrgalt happelisel mõõduka niiskusega mullal arenevad paremini. Hosta istutamisel tuleb istutusauku panna komposti, kõdusõnnikut, turvast ja mineraalväetisi, eriti kui kasvatatakse vaesel tihedal mullal. Reageerivad hästi väetamisele. Armastavad niiskust, kuid ei talu liigniiskust. Vanad taimed, mille juured tungivad sügavale, taluvad ka kuivust. Nad istutatakse varju või poolvarju, kuid regulaarse kastmise juures kasvavad hästi ka päikese käes, kuid võivad ka põdeda ja pole nii kaunid kui poolvarjus. Heledalehised armastavad rohkem valgust kui roheliste lehtedega. Taluvad külma, kuid sügisel kui pole veel lund ja ilmad on külmad, on soovitav neid mullata ja katta sooja materjaliga. Kevadel võib taime ümbrust multðida kõdusõnnikuga või kompostiga, see aitab hoida niiskust ja toidab taime. Hostade seemned valmivad umbes kuue nädala jooksul pärast õitsemist. Seemned on tavaliselt hea idanevusega ja võimalik on kasutada eelkõige looduslike liikide paljundamisel.

Aediiris Iiris

Kõrgus olenevalt sordist 5-100cm kasvav püsik.

Lehed mõõkjad.

Peamiselt õitsevad juunis, madalamad sordid ka varem.

Risoomid uuenevad pidevalt, mille tulemusena puhmik „liigub peenral edasi“.

Soovitavalt istutada risoomid mullast tekitatud künkakese otsa, juured jagada ühtlaselt künkaksese külgedele laiali, katta mullaga.

Eelistatum istutusaeg augustis. Tema õievarrel võib olla kuni 15 punga, millest korraga võib avaneda isegi kuni 5 ülisuurt õit. Tuule käes õielehed purunevad ja õied kaotavad oma dekoratiivsuse.

Aediirised vajavad kasvavad kasvamiseks, õitsemiseks ja paljunemiseks hea drenaažiga huumusrikast mulda. Kõige paremini kasvavad nad nõrgalt happelisel kuni nõrgalt aluselisel mullal (pH 6,3-7,7). Samuti sobivad neile madala juurestiku tõttu õhukese mullakihiga paepealsed istutuskohad. Õrnematel sortidel soovitavalt risoom jätta päikesepoolsele küljele.

Aediirised on väga niiskustundlikud sooja-, kuiva- ja päikeselembesed taimed. neile tuleb aias valida kõige päikesepaistelisem, soojem ja tuulte eest varjatud koht. Kõige paremini kasvavad nad kohas, kuhu päike paistab terve hommikupooliku, kuid lõunast alates langeks neile kerge vari. Parimad kasvukohad aediirisele on lõunapoolsed kallakud.

Hambuline kobarpea Ligularia dentata

Kodumaa Hiina, Jaapan.

Kuni 100 cm kõrgune efektne taim.

Lehed suured, pungakujulised, koondunud juurelähedasse rosetti.

Korvõisikud 7-8 cm läbimõõduga, koondunud pöörisõisikusse. Keelõied helekollased, toruõied helepruunid. Õitseb augustis- septembris 30 päeva.

Vajab huumusrikast, hästi haritud, küllaldase niiskusega mulda ja päiksepaistelist kasvukohta, kuid kasvavad ja õitsevad rahuldavalt ka tavalisel aiamullal.

Paljundatakse seemnetega ja puhmiku jagamise teel.

Külmakindel, kuid karmidel talvedel võib kergelt külmuda.

Meelitab ohtralt mesilasi ja liblikaid. Väga ilus soolo taim ja tiigi kaldal.

Sordid: "Desdemona"- pruunikate lehtedega ja tuli-oranþide õitega; "Otello"- kuni 90 cm kõrgune, kuni 50 cm läbimõõduga, suurte, intensiiv-purpursete lehtedega, ning mandariin värvi õitega.

Lähis-ussitatar (lähis-kirburohi) Polygonum affine

Pärineb Himaalajast, Nepaalist.

Mitmeaastane 20-25 cm kõrgune rohttaim.

Varred tõusvad, lehed ovaal-lantsetjad või piklik-lantsetjad, terved, igihaljad.

Õied pisikesed, kahvaturoosad, õitsemise lõpul roosakas-punased, tihedates 6-10 cm pikkustes pähikutaolistes õisikutes. Õitsemine juunist alates 80-90 päeva.

On dekoratiivne ka peale õitsemist, mil viljad ja lehed omandavad tumepunase värvuse.

Eelistab varjulist kasvukohta, kuid kasvab hästi ka päikese käes. Mulla suhtes nõudlik ei ole, kuid happelisi muldi ei armasta. Naabrite valikul tuleb arvestada, et viljakatel muldadel võib ta liialt vohama hakata ja surub alla kõik vähem vastupidavamad liigid. Edeneb hästi vaid hea drenaaþiga aladel. Vastupidav põuale. Kõrget põhjavett ei talu.

Talvekindel, kuid lumeta talvedel kannatab kahjustuste all. Soovitav on igaks juhuks ikkagi katta kuuseokstega. Talvitunud lehti tuleks kevadel ereda päikese eest varjutada.

Paljundakse seemnetega ja jagamise teel.

Erakordselt kaunis pinnakattetaimena ja terassidele istutatuna. Soovitatakse nii rühmaistutuseks kui ääriseks. Sobib ka lõikeks ja kuivkimpudeks. Teda kasutatakse ka väiksemate veesilmade kaldataimeks, istutades rühmadena koos madalate püsikute ja sibullilledega. Tihe roheline lehtedest moodustunud vaip ja kenad õied sobivad hästi kokku astilbede, madalate hostade ja Virginia tradeskantsiaga.

Päevakübar Rudbeckia hista

Kõrgusega 50-60 cm.

Õitseb juunist esimeste sügiskülmadeni, väga hea lõikelill. Õie diameeter kuni 12 cm. Sordil on kaunid kirsipunased õied tumepruuni pärjatud südamikuga.

Seemned külvatakse märtsis kasti, kattes külvi kergelt mullaga.

Kaunitel sügispäevadel annavad päevakübarad erilise sära, eriti kui enamik suvikuid on õitsemise lõpetanud. Eemaldage äraõitsenud õisikud, jättes vaid üks-kaks seemneteks.

Muld peab olema, nagu ka teistel päevakübaratel, piisavalt kerge ja toitainete rikas. Päevakübar kasvab igasugusel mullal, siiski püüdke talle muretseda kobedat toitaineterikast mulda, lisades istutusel valminud komposti- ämbritäis ruutmeetrile. Savisele mullale lisage struktuuri parandamiseks liiva. Muld ei tohi läbi kuivada, seepärast kastke taimi kuival suvel regulaarselt.

Päevakübar kasvab hästi päikese käes, kuigi lepib ka kerge varjuga. Kevadel, enne kasvu algust pealtväetage taimi mineraalväetiste seguga . Õitsemise alguses võib taimi veel pealtväetada fosfor- kaalium väetisega, mis stimuleerib pungade teket.

Päevakübaraid paljundatakse kevadeti taimede jagamisega või nendest juurepistikute tegemisega. Seemned külvatakse kevadel mulda. Seemned idanevad reeglina probleemideta.

Kasutakse lõikelillena ja kuiv seades.

Kukehari Sedum

Kukeharja perekonda kuulub 600 liiki, mis kasvavad looduslikult põhjapoolkera parasvöötmes, samuti ka troopiliste alade mäestikes. Eestis kasvab looduslikult 4 liiki.

Kukeharjad on peamiselt madalakasvulised kuni keskmise kõrgusega püsikud või poolpõõsad. Kõrgus taimedel varjerub 5-60 cm.

Lehed on neil lihakad, lamedad või ruljad.

Valged, kollased või punakad viietised õied on koondunud ebasarikasse või kännasõisikusse.

Kasvukuju: püstine, puhmikjas ja pinda kattev.

Päikeseline kasvukoht. Kuivemapoolne aiamuld mida vaesem muld seda efektsemad näevad taimed välja.

Liigid harilik kukehari, püsiv kukehari, valge kukehari, kamtšatka kukehari, Sieboldi kukehari, kaunis kukehari, roomav kukehari, verev kukehari.

Kukeharju paljundatakse jagamisega, pistikutega ja seemnega. Kukeharjad on lihtsam vegetatiivselt paljundatavad.

Kasutakse madalad vormis pinnakatteks, alpiaias. Kõrgemad vormid lõikelillena.

Aed liivatee Vulgaris thymus

20 cm kõrgune poolpõõsas-taim, roomava varrega.

Väikesed, tumerohelised lehed.

Roosad, pisikesed õied on kogutud varre otsas õisikutesse.

Liivateel on meeldiv aroom ja kergelt kibe maitse.

Valgust armastav, kuivust ja külmakannatav taim.

Kasvatada samal kohal 3-4 aastat.

Saab paljundada ka puhmiku jagamise teel ja seemned pinnakülvina kasvuhoonesse aprilli alguses. Talveks soovitav katta. Kasutamist leiavad õitsemise ajal kogutud võrsed nii värskelt kui ka kuivatatult. Maitsestamiseks sobib liha-, kala- ja kaunviljatoitudele. Ravimtaimena söögiisu ja ainevahetuse parandamiseks, hingamisteede haiguste raviks. Sobib sügavkülmutada.

Mitmeaastane igihaljas huulõieline maitse- ja ravimtaim, Kulinaarias tarvitatakse toidulisandina, vürtsina juurviljade konserveerimisel, lisandina tee valmistamisel. Raviks kasutatakse taimevarsi, õisi ja lehti. Omab valuvaigistavat, krampidevastast, põlendikku ravivat, haavutervendavat toimet.

Siberi valdsteinia Waldsteinia

Pooligihaljas risoomide ja võsunditega leviv mitmeaastane pinnakattetaim.

Lehed meenutavad maasikalehti olles kolmehõlmased sõrmjad kuni 6 cm laiused saagjate servadega lihtlehed. Meenutab maasika lehte.

Mais kasvavad nende vahelt püstised, ca 20 cm kõrgused õrnad õisikuvarred, mille tippudes paiknevad 1,5-2 cm läbimõõduga kuldkollastest kausjatest õitest koosnevad pöörisõisikud.

Valdsteiniad on väga vähenõudlikud taimed, kasvades igal pinnasel ja kasvukohas.

Ideaalsed taimed katma probleemseid kohti, kus tüüpiliselt taimed ei taha kasvada, sest kasvavad ka täisvarjus, saavad hakkama väetisteta, isegi jäätmaal ja taluvad suurte puude turvet, seejuures kiiresti paljunedes.

Valdsteiniaid paljundatakse jagamisega ka seemnetega, kuid viimast kasutatakse harva.

Väike igihali Vinca

Looduslikult kasvavad Euroopas, Põhja-Aafrikas, KeskAasias.

Kõrgus 15-20 cm.

Lehed elliptilised, või süstjad, igihaljad, nahkjad, läikivad, tumerohelised, lühikese rootsuga. Kasvukuju pinda kattev.

Õied sinised, harvem valged või roosad. Õitsemise aeg: mai – juuni.

Valgus päikeseline, poolvarjuline, varjuline.

Muld niiskemapoolne, tavaline aiamuld.

Igihalja paljundatakse jagamisega kevadel või pistikutega suvel. Seemnetega paljundamist ei kasutata, sest seemneid annab vähe ning need idanevad halvasti.

Väike igihali on vastupidav, pikaealine ja vähenõudlik igihaljas püsilill. Kasvab hästi igasugustes valgus- ja mullastikutingimustes. Varakevadine päike võib talle liiga teha.

Suureõieline härjasilm Leucanthemum x superbum

Taime kõrgus 60-90 cm.

Õisikud on suured (enamasti 8...10 cm läbimõõdus), õitsevad olenevalt sordist juulist septembrini.

Kasutatakse rühmana lillepeenardes, ridadena istutamiseks, aga samuti lõikeõiena.

Vaasis seisab 8-10 päeva. Talvekindel, eelistab päikeselist kasvukohta, piisavalt niisket mulda. Samal kohal võib kasvada 3-4 aastat.

Paljundatakse seemnetest ja kevadise põõsa jagamisega. Seemned külvatakse mais-juunis avamaale paljunduspeenrasse, seeme kaetakse kergelt niiske liivaga.

Eestis kasvab niitudel ja teeservades harilik härjasilm.

Põõsaspojeng Paeonia

Kõrgusega kuni 200 cm.

Lehed suured, heledad.

Õied väga suured diameetriga kuni 18 cm. Liht või täidisõied, tihti lõhnavad. Ühel põõsal kuni 50 õit.

Istutatakse hästi valgesse kohta, drenaažiga, viljakasse mulda. Parimaks istutusajaks peetakse perioodi augusti keskpaigast kuni septembri keskpaigani. Varakevadel istutatud põõsad, mis hakkavad kiiresti kasvama, võivad jääda hiliste öökülmade kätte. Muld istutuseks valmistatakse ette varakult: kaevatakse koonuseline auk, (mille ülemise osa diameeter on kaks korda suurem, kui alumise osa diameeter). Mulda lisatakse 200-300 grammi lupja ja komposti, peale puistatakse kõdunenud sõnnikut.

Seemnest paljundamisel, seemnete kiiremaks idanemiseks, hoida külvikast seemnetega 2 kuud soojas temperatuuril +18+20°C, seejärel jahedas +3+5°C niikaua kuni ilmuvad tõusmed. Seemned idanevad nii valges kui ka pimedas. Seemneid on kõige parem külvata kohe peale korjamist, kui nad on just tumenemist alustanud. Enne külvi on seemneid vaja mõni tund fungitsiididega töödelda, näiteks tumeda kaaliumbermanganaadi lahusega (0,05%). Varakevadel saab paljundada võrsikute juurutamisega, põõsa jagamise teel või pookimisega.

Kasutakse haljastuses, lõikelillena.

Aedmonarda Monarda didyma

Levinud Põhja-Ameerika mandril.

Need on ühe- kuni mitmeaastased korvõielised taimed, harunemata või ka harunenud vartega. Kasvada kuni 150 cm kõrguseks.

Pikliksüstjate saagjaservaliste lehtedega.

Huulõied on väikesed, valged, punased, purpur-punased, kollakad või tähnilised, koondunud tihedatesse kobaratesse või peadesse, mille läbimõõt on 6-7 cm ning, mis sageli paiknevad ühel varrel üksteise kohal.

Vili on pähklike. Lehtedel, vartel ja õisikutel on (mündi, sidruni vm) lõhnabukett.

Tänapäeval teatakse monardat mitmeti – ühed vaimustuvad selle õite mitmekesistest värvidest ja lõhnast, teised kasutavad seda kulinaarias vürtsina, kolmandad ravivad taimest keedetud teega külmetust, neljandad peavad lugu monardast kui meetaimest.

Päikesepaistelises kasvukohas, talub ka poolvarju. Vajalik on tuulte eest varjatud kasvukoht, muidu varred lamanduvad ja kõverduvad. Pinnase suhtes ei ole nõudlik, kuid paremini kasvab kergetel ja lubjarikastel muldadel.

Kuival palaval perioodil taime alus multšige turba või kõduga. Kasvuajal väetage, sügisel lõigake varred maha. Taim on külmakindel ja haigustele-kahjuritele küllaltki vastupidav.

Paljundamine puhma jagamise teel, juurelõikude ja seemnetega. See peaks olema 3-4 aastane terve taim. Sügisel kaevatakse puhm välja ja jagatakse osadeks.

Taluaedades istutatakse monardad sageli lähestikku leeklillede ja käokingadega, istutust täiendatakse suvelillede, nt kosmosega. Kõige lähedasemateks sõpradeks on mitmeaastased lilled ja kõrrelised, mis tuletavad meelde selle päriskodu – vesikanep, päevakübar, kuldvits ja päikesesilm.

Suurepärane lõikelill, säilib vaasis 20 päeva ja kauem. Monarda pikk õitseaeg pole meelt mööda üksnes inimestele, vaid ka paljudele kasulikele aiaasukatele. See meetaim eritab palju nektarit. Huvi monarda vastu on tõusnud ka seoses maitse- ja lõhnataimede populaarsuse kasvuga, sest monarda lehed on väga aromaatsed.

Lursslill Cimicifuga

Levinud Aasia idaosas ja Põhja-Ameerikas.

Lursslilledel on suured ühtlased põõsad, korrapärased kaunid lehterosetid.

Tormaka kasvuga 50cm kuni 2,5m õievarred, mis on kaunistatud pikkade, kauaõitsvate valgetest õitest koosnevate „viljapeadega“.

Lähtuvalt sellest valitakse aias neile kasvukoht, mis on niiske, toitaineterikka mullaga ja poolvarjus.

Millel praktiliselt pole haiguseid ega kahjureid, mis nagu valgustaksid varjulist aiaosa.

Talvituvad suurepäraselt Eestis, õitsevad korrapäraselt ja rikkalikult.

Ümberistutamist taluvad hästi ja pole harv juhus, kui juba järgmisel aastal peale põõsa jagamist juba õitseb, juhul, kui see taimeosa on olnud piisavalt suur. Lursslilled kasvavad laiali äärmiselt aeglaselt, jagada ei soovitata neid mitte sagedamini kui 6-8 aasta tagant. See täendab, et põõsas jääb kauaks kompaktseks ja säilitab hästi oma kuju!

Lursslille õisikud sobivad lõikeks ja on vaasis suurepärased. Peaaegu ainult head omadused, aga puudused ….

Niisiis, kui istutate lursslille, siis olete tõelise aiaharulduse omanik.